Keemiliste reaktiivide ohutu kasutamine

1. Tule- ja plahvatusohtlikud keemilised reaktiivid
Keemilised reaktiivid, mille leekpunkt on alla 25 kraadi, klassifitseeritakse üldiselt tuleohtlikeks. Enamik neist on väga lenduvad vedelikud, mis süttivad kokkupuutel lahtise leegiga; mida madalam on leekpunkt, seda kergemini need põlevad. Levinud näited, mille leekpunkt on alla -4 kraadi, on petrooleeter, kloroetaan, vinüülkloriid, dietüüleeter, bensiin, süsinikdisulfiid, atsetoon, benseen, etüülatsetaat ja metüülatsetaat.
Tuleohtlike reaktiivide käsitsemisel ei tohi kunagi kasutada lahtist tuld. Otsene kuumutamine on keelatud ja vesivanne üldiselt ei kasutata. Neid reaktiive tuleks hoida jahedas, hästi ventileeritavas kohas; külmkapis hoidmisel on plahvatuskindel seade kohustuslik. On juhtunud õnnetusi – näiteks tulekahju, mille põhjustas dietüüleetri hoidmine tavalises külmikus –, mille tagajärjel hävisid terved laborid. Ruumid, kus neid reaktiive kasutatakse suurtes kogustes, peavad säilitama hea ventilatsiooni, kasutama plahvatuskindlaid elektriseadmeid ja olema rangelt vabad lahtisest leegist.
Tuleohtlikud reaktiivid võivad ka intensiivse põlemise ajal plahvatusi vallandada. Teatud tahked reaktiivid, nagu nitrotselluloos, pikriinhape, TNT, trinitrobenseen, asiidid, fulminaadid ja perkloraadid, on oma olemuselt plahvatusohtlikud või väga ebastabiilsed; kokkupuude kuumuse või lahtise leegiga võib põhjustada kiiret põlemist, lagunemist või plahvatust. Neid reaktiive ei tohi kunagi otse kuumutada ja lahtist tuld tuleb hoida tööpiirkonnast eemal.
Teine tahkete reaktiivide kategooria reageerib ägedalt veega, eraldades märkimisväärset kuumust ja põhjustades potentsiaalselt plahvatusi. Näited hõlmavad metallilist kaaliumi, naatriumi, liitiumi ja kaltsiumi, samuti alumiiniumhüdriidi ja kaltsiumkarbiidi; nende käsitsemisel tuleb rangelt vältida otsest kokkupuudet veega.
Mõned tahked reaktiivid oksüdeeruvad tugevalt kokkupuutel teiste ainetega. Näiteks kollane fosfor on väga reaktiivne. Teised võivad ägedalt süttida või isegi plahvatada kokkupuutel oksüdeerivate ainetega või kuumuse, löögi või õhu hõõrdumise korral – näiteks fosforsulfiidid, punane fosfor, magneesiumipulber, tsingipulber, alumiiniumipulber ja kamper. Nende reaktiivide kasutamisel veenduge, et ümbritseva õhu temperatuur püsiks mõõdukas (tavaliselt mitte üle 30 kraadi, ideaalis alla 20 kraadi) ja vältige kokkupuudet tugevate oksüdeerivate ainetega. Tuleohtlikke keemilisi reaktiive käsitsevad töötajad peavad kandma sobivat kaitsevarustust; on tungivalt soovitatav kasutada kaitseprille.

2. Mürgised keemilised reaktiivid
Enamik keemilisi reaktiive on inimkehale mürgised; vältige kasutamise ajal suurte koguste sissehingamist. Pärast reaktiivide käitlemist peske kohe käed, nägu ja keha ning vahetage tööriided. Reaktiivid, mis võivad väikeste koguste sissehingamisel või allaneelamisel põhjustada surmavat mürgitust, eriti need, mille LD50 (surmav annus 50% katsepopulatsioonist) on alla 50 mg/kg, on klassifitseeritud väga mürgisteks. Näited hõlmavad kaaliumtsüaniid, naatriumtsüaniid ja teised tsüaniidid; arseentrioksiid ja teatud arseniidid; elavhõbe(II)kloriid ja teatud elavhõbedasoolad; väävelhape; dimetüülsulfaat; jne. Enne tundmatute omadustega reaktiivi kasutamist peate kindlaks tegema selle LD50. Tavaliselt kasutatavate väga mürgiste reaktiivide puhul on oluline teada mürgistuse korral esmaabi andmise protseduure. Väga mürgiseid reaktiive tuleb hoida selleks määratud personali valve all ja nende kasutuskoguseid tuleb rangelt kontrollida.

3. Söövitavad keemilised reaktiivid
Kui keemiline reaktiiv puutub kokku naha, limaskestade, silmade või hingamisteedega, tuleb kahjustatud piirkonda kohe pesta. See on eriti oluline reagentide puhul, mis on neid kudesid väga söövitavad (olgu need vedelad või tahked), nagu erinevad happed ja alused, fosfortrikloriid, fosforüülkloriid, broom, fenool, hüdrasiin jne. Rangelt tuleb vältida kokkupuudet naha, limaskestade, silmade ja hingamisteedega; enne kasutamist tuleb mõista erakorralisi esmaabimeetmeid nende söövitavate reaktiividega kokkupuutel (nt pesta lahjendatud aluselise lahusega, kui hape satub nahale).

4. Tugevalt oksüdeerivad keemilised reaktiivid
Tugevalt oksüdeerivate keemiliste reaktiivide hulka kuuluvad peroksiidid või hapnikku sisaldavad happed (ja nende soolad), millel on tugev oksüdeerimisvõime. Näideteks on peroksühapped, ammooniumnitraat, kaaliumnitraat, perkloorhape ja selle soolad, dikroomhape ja selle soolad, permangaanhape ja selle soolad, perbensoehape, peräädikhape, fosforpentoksiid jne. Sobivates tingimustes võivad tugevad oksüdeerivad keemilised reagendid vabastada hapnikku ja põhjustada plahvatusohtlikke aineid; nad moodustavad ka plahvatusohtlikke segusid tuleohtlike ainetega, nagu orgaanilised ühendid, magneesium, alumiinium, tsingipulber ja väävel. Mõned võivad isegi veega plahvatuslikult reageerida. Selliste reaktiivide kasutamisel ei tohiks ümbritseva õhu temperatuur ületada 30 kraadi ja ala peab olema hästi ventileeritud; lisaks ei tohiks neid kasutada (või kuumutada) koos orgaaniliste ühendite või redutseerivate ainetega.

5. Radioaktiivsed keemilised reaktiivid
Seda tüüpi keemiliste reaktiivide kasutamisel on oluline järgida radioaktiivsete materjalide käitlemise eeskirju ja rakendada asjakohaseid kaitsemeetmeid.